Esimene kaltsuvaip on valmis. No tegelikult mitte just 100%, sest ta on alles telgede küljes kangapoomi peal. Otsad sõlmimata, üle vaatamata. Nii et ei teagi, et kui hästi või halvasti see mul õnnestus. Ega ma seal vaibal mingit erilist triibumustrit taga ajanud. Pigem vaatasin ja katsetasin, et kuidas see vaibakudumine üldse käib.
Niipalju jah, et proovisin värviüleminekud teha sobivad/ sujuvad, nii et see värvitriibuline vaip jätaks ikka ühtse mulje.
See on lahe materjal, need puuvillaste-linaste kangaste servad ja ribad! Ja nii ilusad värvid! Ja mõnus tekstuur! Ja oi, millised emotsioonid! Iga riba tuletab mõnd ammutehtud lapitööd meelde. No näiteks see punane, need jäid seda tekki tehes üle (link) ja järgmisena tuleb seal roheline triip, pärit miljonitest ja miljonitest pidzaamakott-konnadest (link)
Täitsa tore vaip. Minu tööde ajalugu. Seda tekki ma ei müü ega kingi (oleks ka imelik, ta kvaliteet on ju nagu esimesel tööl ikka) vaid riputame omas kodus kuskile.
2 comments:
Ägge! ja nii rõõmsad värvid. :o)
Kaltsuvaiba ise kudumine on mul ka üheks igatsuseks, mida ikka "enne surma ära proovida tahaks".
Esimene vaip on väga eriline asi. Palju õnne sellel puhul! Ja eriti tore on see, kui sinna on nii palju rõõmsavärvilisi mälestusi sisse põimitud.
Minu oma esimese vaibaga läks paraku natuke nihu. Ta on küll rõõmsavärviline ja suisa ruuduline, kuid oma suures teadmatuses tegin ta fliisiribadest. See oli suur viga, sest kududes läkastasin selle karvase tolmu käes. Lisaks kogub see vaip suurepäraselt elektrit. Nii et esimene vasikas... :o)
Post a Comment