Sunday, October 31, 2010

Palju uusi asju.


Nagu teada on, kestab mul praegu suhteliselt kiire ja asjalik tööperiood. õmblen muudkui. Tasapisi on tulemusi ka juba näha. Esimesena esitlen eriti vahvat käsitöötarvikutekohvrit:


Mulle endale meeldib see kohvrike hullupööra, teen neid paar tükki veel. Sees on mõned sahtlid kudumisvarrastele ja heegelnõelale, kääride tasku ja riba nõelte jaoks. Ja piisavalt jääb seal ruumi veel pooliku töö jaoks ja lõngakeradele. Ma arvan, et teen endale ka ühe, sellega oleks hea reisile minna.


Siis üks väiksem töö, pisike kingikott vilditud kuuseehetega:


Ehteid pole kõiki pildil. hiljem lisan. Pajakindad:


Ja kolm uut laste tekki:




Vat juhtus siuke asi


, et mulle asja-eest-teist-taga kingiti rull villast riiet.
Ja siis juhtus siuke asi veel ka, et mul tekkis tahtmine pisut heegeldada.
Kokku sai siis siukse asja:

Saturday, October 30, 2010

Armastus ...

... on üks tricky business ja teda on siin ilmas päris palju. Igasugu pilte saaks teha. Nii raevukaid kui kurbi, himuraid või roosilisi, õhkama panevaid ja ülevaid. Kui ma selle teema peale mõtlesin (ja oi, ma mõtlesin kaua), siis tuli mulle mu Vanaema meelde ja siis ma nutsin natuke, mis sest, et meelde tulid vaid ilusad ja rõõmsad asjad. Sellised südantsoojendavad mälestused, teate. Tegelikult viskas mu Vanaema tihti mu'ga nalja. See oli tore ja ma harjusin sellega ara ja viskan nüüd ise nalja.
Siin minu tõlgendus armastusest, täpsemini, armastusest kolme apelsini vastu. Nagu isegi näete modelli pilgust: see armastus on tõeline ja hoidku apelsinid oma nahk (koor?) kui see armastus neid tabab!


Armastust võib ka siit leida: link. Ma ütlen, teda on palju!

Sunday, October 24, 2010

Illustratsioon tekstile

Ma olen juba 100 aastat peale passinud seda va fotojahti, et no osaleks ka aga kunagi pole nagu mingit head fotot olnud ega tulnud. A see teema oli nagu rusikas silmaauku. (Vabandust. ;P)
Lugesin teemat ja esimene asi: pettumus, no et kust ma saan teksti, ma luule kauge inimene. Proosaga veel hullem. Mul silmanägemine on niruks jäänud, anti juba prillid, ainult ilusaid suuri pilte vaatan, midagi ei loe. A siis tuli meelde! Ega teksti pea ju lugema, eks ju!? Laulda võib ju ka! No vot! Lubage esitleda:
seda pilti õmmeldes ma laulsin kogu aeg seda laulu, et :" Koooooord Miiiki läääääks toormiga meeeeeeereleeee, ooma veikse süüüstaga ... jne


Ega see vist fotograafia tippsaavutus ole aga mina sain ometi fotojahis osaletud! Kui mind teised (link) just pipramaale ei saada. :)

Monday, October 11, 2010

Eriti pikk jutt sellest, et kuidas valmis üks järjekordne lapitekk, mis oma iseloomult eriti sügisene ja sobib hästi praegusesse aega.

Nagu ma "Lapiklubis"(link) juba kirjutasin, oli mul plaan kangast värvida, et hiljem sellest lapitekk tekitada. Esimeseks katsetusteks valisin minu koolipõlves olnud populaarse tehnika - batika. Tollal ma seda eriti ei harrastanud, huvid olid tiba teised aga midagi katsetanud ma olin. Nii mingi kröömike kogemust mul oli ja sellele oma tegemistes toetusingi. Tõin koju paar värvipakki ja puntra odavat valget kaalukangast.
Järgnes riide krookimine, kortsutamine ja vana kombe kohaselt kausis värvilahuses keetmine.


Esimesena värvisin kangajuppe roheliseks aga tulem ei meeldinud mulle, (kole tume ja tuhm toon tuli), nii voltisin materjali lehvikuna kokku ja rullisin kui tigu ja kerisin kõvasti niidiga pambukeseks ja jätsin natukeseks ajaks valgendajasse ligunema.


Lootsin oma lihtsameelsuses valgeid laike ja säbrusid aga tulemus oli hoopis ebamäärane oranz.


Aga kui esimene ehmatus üle läks, hakkasid need kangad mind hoopiski inspireerima ja esialgu kavas olnud tekk sai omale hoopiski uue suuna:


Inspiratsioon akna tagant puude otsast.
Aupaistega vahtralehed:


See pildike kukkus kogemata eriti mu meelepärane välja:


Nagu järvekallas sügisõhtul.
Materjali omapäraks jääb, et ta on pisut kortsune. Isegi kui ta üldse kortsus polegi, on kangas sedasi värvunud, et heledamad/tumedamad triibud ja träpsud tekitavad kortsulise illusiooni. Alguses häiris väga aga sügisene vahtralehetekk tohib kortsune olla küll, ma arvan. Üks ühele :) vahtralehtedega.


Seda tekki tehes elustus ka üle hulga aja lapitehnika tõeline olemus: iga lapike oli arvel! Oli ju materjali suht napilt ja nii jäid teki mõõdud suht pisukesed: seinateki mõõtudesse.


Natuke kahju, et suurt tekki ei saanud. Seal all oleks saanud magada nagu siil lehehunnikus. :D

Sunday, October 3, 2010

Värvimised jätkuvad.

Hiljuti leidsin otse oma õue pealt sellised seened:
Proovisin neid raamatu abil tuvastada ja raamat ütles, et need olla soomusmamplid ja head värviseened. Et pidada sidrunkollast lõnga saama. Ja et söömiseks just mitte kõige paremad. See tegi mulle ainult rõõmu ja kohe hakkasingi seeni keetma. Kahjuks oli tulemus kesine:
Valgest vaid tooni võrra miski muu värv. Jama. Aga tekkis mõte, et miks mitte tekitada kunagi üks sujuvate üleminekutega kudum ja jätsin ühe tokikese ikkagi alles seda ebamäärast lõnga. Kahtlustan, et ehk oleks värvimiseks pidanud kasutama vanemaid seeni, mina kasutasin suht noorukesi.
Veel tegin katse rabarberijuurikate, mangoldilehtede ja äädikaga. Lootsin pruuni saada. Lootus olla lollide lohutus. Ja sain veel portsu kollakasrohelisi, ebamääraseid sügisvärve.Siin tegin pisikese katse ka. See üks tumedam tokk sai ka korralikku äädikavanni värvimise lõpus. Heledad jäid sellest ilma.
Värvimised jätkuvad.

Friday, October 1, 2010

Sokid jalga, külmad ilmad!


Ega nad veatud just ei ole aga päris kõlbmatud ka mitte. Lapsele meeldisid, see on peamine.