Nii, nii

Sügis on käes, ilmad on vihmasemad ja tegemised kolivad katuse alla sooja ahju kõrvale. ;)
Esiteks tegelen praegu päris hoogsalt kõikvõimaliku õmblemisega, põhiliselt muidugi lapitöö aga eks ole muudki.
Lapitöödest valmib praegu riburada pidi aina uusi ja uusi laste tekke, no igas mõõdus ja igas värvis ja igas tehnikas. Aga et mitte päris kinni jääda sinna piilupartide ja kaisumõmmide maale, võtsin käsile ammuse unistuse: ise kanga valmistamise kõikvõimaliku värvimis ja tikkimismeetodite abil (LINK) Eks näeb siis, et kas saan miskit huvitavat või ei saa. Praeguse seisuga võiks öelda, et üht koma teist ikka sealt värvikausist tuleb, ainult kokkukortsutatud materjalide sirgeks triikimine on üsna tüütu. Võtab aega. Need kortsud on kui lollid mehed ilusa naise ümber, mitte ei taha ära minna. ;)
Teine tähtis asi on ka. Üritame oma poolilijäänud remonti jätkata. Keeruline, sest raha ei ole ja mees käib sellisel tööl, et ega tal aega ka eriti pole. Nii et põhirõhk on heal planeerimisel. Ja lootusel. ;) Et ehk ikka õnnestub.

Tasapisi restaureerin mööblit. Alustuseks tegime laste vana tooli korda. Päris armas tuli välja

Mis sai sellest proovilapist, mis ma kangakudumise kursustel kudusin?

Kaks sellist patja meie köögidiivanile:

Päris lahedad kukkusid välja! Sobivad hästi mu köögi stiiliga.

Mida teha jääkidega? Quiltings job's leftovers

Lapitööd tehes jääb järele palju kangaservi. Alguses viskasin need vist ära aga mingi hetk hakkasin neid koguma ja sedamoodi keradesse kerima. Sellest kraamist saab asjaliku kaltsuvaiba heegeldada. Too vaip on juba paar aastat kasutusel olnud, näe kui hea välja näeb!
Tahtsin ta suuremaks ka teha aga vaibake hakkas lokkima, jäigi siis selline, läbimõõt umbes meeter

100 % öko! 100% Economic!

Algas see lugu sellest, et mees logeles paar päeva jutti niisama teleka ees. Lõpuks mul viskas üle ja panin mehe tööle. Saagima ja puurima. Tekkis mul nimelt plaan teha üks öko diivan. Nimelt on meil kodus üks plekist kast (mehe vana sõjaväekast, tast on siin blogis juba varem ka juttu olnud)

Seisis see kast koos oma kattega teleka ja akna vahel seina ääres. Aga jama selles, et lastel meeldib hirmsasti seal peal ronida, kukuvad kogu aeg sinna kasti taha, seal aga igasugu juhtmed ja muidugi saavad haiget ja käi neid siis lohutamas ja riidlemas ja kasti tagant välja sikutamas. Ja niimoodi peaaegu päev otsa! Ja ega nad ei kuula ju ka, et ärge ronige! Ikka ronivad! See olukord tuli viivitamatult lõpetada! Ja nii tekkiski idee, et teeks äkki tollele kastile seljatoe, siis nad ei kuku enam kusagile.

Mul vedas kunagi, sain suure posu mööbliriide ja mahulise vatiini jääke. Sellised pikad ribad. Muidu oleks tulnud toda mehe tehtud raami polsterdada porolooniga aga mina kerisin paksult neid ribasid. Teeb sama välja. Esimese otsa kinnitasin klambripüstoliga, viimase õmblesin käsitsi kinni.
Raam pisut lähemalt:
Ja siis õmblesin katte. Noh, vaat kui äge diivan tuli välja! Ja lapsed ei kuku enam kuskile kasti taha!