Ilusate kuumade ilmadega ronisin õue õunapuu alla õmblema.
Ega seal suuri asju ikka ei õmble, niisama nipet-näpet. Kogu õmblustöö on kilekotis, raskus peal, et ootamatu tuuleiil riidetükke ja niidirulle aeda laiali ei puhuks.
Mõnda aega tagasi sai Tallinna linnas käidud, suures rõivapoes. Täpsemini öeldes, suures poes täis väikesi rõivapoode. Avastasime ühe lasteriiete poe kus ridamisi armsaid kleite reas. Pitsid, satsid, lehvid, roosad volangid ja punased mummud. Ohh, ma ütlesin, et siit ma nüüd ostan. A siis vaatasin hinnasilti ja ohhootasin, et ei osta ikka küll! Õmble ise, oled õmbleja vai ei ole?!
Suurelt ei viitsi asja ette võtta aga teeks seekord lihtsalt! Selline öko? Tuustisin kapis ja tõmbasin välja suuremast lapsest sahtlipõhja seisma jäänud särgi. Terve ja puhas, sellist ju ära ei viska.
Kohendasin käeaugud väiksemaks, alla äärde õmblesin kolm õhulisest materjalidest volangi ja kaelaaugu ilustuseks tikkisin paar suuremat plastmassist pärli.
Ja tantsukleit missugune!
No comments:
Post a Comment