... sugatasin, nöörisin ja pingutasin, sõlmisin ja sidusin.
Ja eile õhtul võisin pidulikult piiritsale koelõnga peale kerida ja vaibateoga algust teha.
Lõimelõngade peale saamine kangastelgedele on päris omamoodi ooper-töö. Hea on, et see mul ainult hobi on, siis saab rahulikus tempos asjatada. Aga seda pean küll mainima, et kangakudumine on tunduvalt väikelapsesõbralikum töö kui õmblemine. Pole terariistu kuskil ega kahtlaselt surisevaid masinaid.
Hea on ka, et meil on selline remontimata alumine korrus, kus võib igasugu imelikke asju teha. Näiteks pole miskit hullu kui kinnitada üks kanalisatsioonitoru lakke.
Selle abil sain oma käärpuud vurrkannina pöörlema. Kõik see rehatamine, niietamine, jne võttis aega umbes 2 päeva. Kui ma olin õhtul lõngad läbi soa saanud, tegin endale ühe rahustava tee.
Mees kommenteeris, et kui tema oleks pidanud need lõngad sealt igalt poolt läbi toppima ja korduvalt-korduvalt neid üle lugema, siis talle teest ei piisaks. Sõidaks kohe hullumajja.
Tjah aga eile õhtul sain kogu töö tehtud ja esimene jupp kaltsuvaipa on juba olemas.
Materjal, millest kududa, ootab ju juba ammu. Kõik need aastate jooksul kogunenud kangaste ultusääred. Kogutud olid nad küll heegeldatud vaipade tarvis aga see mul ei õnnestunud. Hakkasid ebamäärases suunas välja venima. Eks näeb, kas kangakudumine õnnestub mul paremini.
2 comments:
Äge! Kuidas Sa seda kõike üldse oskad? Kas mingid joonised tulid kaasa?
Ma olen praegu usin koolilaps ja käin kangakudumise kursustel. Ega peast poleks ju ise midagi leiutanud
Post a Comment