Aga ise ma eriti ei oska seda asja. Pole kannatust selliste ilusate asjadega tegeleda. Ma ikka rohkem lapitöö inimene. Kääridega-säuhti ja masinaga lörrrrrrdi ja valmis ta ongi.
See asjaolu loomulikult ei takista mind teiste inimeste kätetööd imetlemast. Ja salamisi ikka mõtlen, et küll ma kunagi ikka miskit heegeldan. Pensionipõlves kasvõi.
Seetõttu olengi mõnikord postkontoris käies ostnud mõne ajakirja "Robotki". Oi, seal on ilusaid asju!
Näiteks need kardinad! Või siis see linik.
Aga ükspäev, kui hakkasin ahju kütma, tuli halgude vahelt selline asi välja:
Mina küll ei tea, kust ta sinna sai. Pole elus näinud. Äravistud ja lõhkine. Aga ma korjasin ta kokku ja pesin ära ja kopeerin/heegeldan valmis tolle motiivi oma tarvis. Tundus, et hea lihtne motiivikene.
Ja järgmisel fotol on minu vanaema tehtud äärepits voodilina jaoks.
Ma võtsin nad taaskasutusele. Neid oli nimelt mul kaks tükki. Mu vanaema oli nimelt omal ajal Karksi-Nuias juuksur ja kui parasjagu kedagi pügada polnud vaja, siis istus paigal ja heegeldas pitsi.
Panin ühe pitsi tütre tekikoti külge. Ja teine ootab, et tüdruk kasvaks pisut, saab suurema tekiga ka suurema tekikoti.
No comments:
Post a Comment