Nii et siis vatiinijääkidele õige koha leidmine. Mul on seda kraami õige mitu kasti ja kotti töötoas jalus vedelemas, hea on, et lahti saab. Nagu ikka, venivad mu tegemised ikka hästi suureks. Jagasin vatiinijäägid kaheks: suuremad tükid, laiemad ribad ja teiseks päris peenike pudi kus ka poroloonitükke sees. Esimesena kasutasin ära peenikese pudi.
Alustuseks panin mehe tööle ja ta toksis mulle valmis sellise "luukere":
Täpsemini öeldes, karkassi. Sinna ümber õmblesin-ehitasin-toppisin omale mannekeeni: Mammi Gerda!
Toppimine oli üsna töömahukas ja aeganõudev töö. Päris ideaalselt ei kukkunudki välja, jäi pisut lopergune.
Aga kui talle riikekapi sügavusest hilbud selga otsisin, oli väljanägemine täitsa ok!
Seda Mammi Gerdat on mul vaja mõningate jakkide õmblemisel. Teeb töö lihtsamaks. Ja kui hiljem aega saab ja viitsimist on, teen talle pea ja käed ka. Nii nalja pärast.
´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´
Teiseks kasutan ka ära suuremad vatiinitükid. Mulle hakkas kunagi hirmsasti meeldima L
apiklubis jutuks tulnud rag quilt.(link) Vat ma proovis
in ka ju seda tehnikat(link) ja hirmsasti hakkas selles tehnikas tehtud teki tagumine külg meeldima. Hullupööra kohe! Esimene külg niiväga ei meeldi. Vat see narmendamine ei ole minu rida. Nii jäigi mõtetesse pendeldama idee teha tekk küll samas tehnikas aga need narmendused tuleks ära jätta.
Siit ta siis nüüd tuleb:
Tepin diagonaalselt läbi vaid ühe kangatüki koos vatiiniga. Ja vatiin ei ulatu õmblustest kaugemale.
Niimoodi näeb siis välja tekk seestpoolt:
Ja aeg-ajalt on tunne, et ma upun ära nende lappide sisse ...
Aga see, mis sealt tasapisi välja hakkab kooruma, meeldib mulle üha enam ja enam!
Jätkub ...
