Minu vaibad, minu esimesed vasikad ...

... vist ei läinudki aia taha. Täitsa vaiba moodi vaibad on!

Veel viimased ponnistused, veel sõlmida viimased sõlmed ja ongi mu kolm esimest labases koes kaltsuvaipa valmis:

Vaip nr. 2 ehk "Eriti romantilise prouale"

See süda seal vaibal on siis pindpõime tehnikas, punane süda valgel taustal. Üritasin natuke triipe ka vaiba servadesse teha, muidu on liiga valge. Sellist vaipa võiks ka pikemat teha, minu meelest päris ilus. Praegu jätsin lühikeseks, proovitükk nii öelda.

Järgmiseks vaip nr. 1 ehk "Perekonna vaip" Seal siis iga värvitriip tähendab ühte minu sugulast.

Sõlmed sättisin kõik ühele poole. Ilus. Praegu on sellel vaibal küll pisut krobeline astuda aga ma juba tean, et see materjal, mis praegu on üsna jäik, vajub pärast pesemist vägagi pehmeks.

Kolmas vaip ehk "Käi kuu peale!"

Kuu jäi pisut lopergune, algaja viga. Servadesse kudusin (heegeldasin, oleks täpsem öelda) kollased triibud. Sellist vaiba kaunistamise nippi nimetatakse keerdpõime.

Ma pole muidugi mingi vaiba-asjatundja aga minu meelest täitsa normaalsed vaibad kukkusid välja. Ainult see kolmas "Käi kuu peale" vaip loperdab pisut ühest servast aga kuna ma tean, miks ta niimoodi teeb(muutsin seal pisut oma kudumise tehnikat), tuli see isegi kasuks, nüüd tean, et nii pole mõistlik teha. Tarkus, tarviline vara. Ja omale koju sobivad loperdavad vaibad kahh.

Uuendan oma veebipoodi

LINK

Ühe kaltsuvaiba emotsioon

Esimene kaltsuvaip on valmis. No tegelikult mitte just 100%, sest ta on alles telgede küljes kangapoomi peal. Otsad sõlmimata, üle vaatamata. Nii et ei teagi, et kui hästi või halvasti see mul õnnestus. Ega ma seal vaibal mingit erilist triibumustrit taga ajanud. Pigem vaatasin ja katsetasin, et kuidas see vaibakudumine üldse käib.

Niipalju jah, et proovisin värviüleminekud teha sobivad/ sujuvad, nii et see värvitriibuline vaip jätaks ikka ühtse mulje.

See on lahe materjal, need puuvillaste-linaste kangaste servad ja ribad! Ja nii ilusad värvid! Ja mõnus tekstuur! Ja oi, millised emotsioonid! Iga riba tuletab mõnd ammutehtud lapitööd meelde. No näiteks see punane, need jäid seda tekki tehes üle (link) ja järgmisena tuleb seal roheline triip, pärit miljonitest ja miljonitest pidzaamakott-konnadest (link)

Täitsa tore vaip. Minu tööde ajalugu. Seda tekki ma ei müü ega kingi (oleks ka imelik, ta kvaliteet on ju nagu esimesel tööl ikka) vaid riputame omas kodus kuskile.

Naistepäevavahetuse kingitus

Mina ise sain paki Maritilt ja see oli väga lahe pakk! Seal oli ilus kaart, kommikarp, lilleseemneid (lahe et just need päevalilled seal pakis olid! Polegi neid varem kasvatanud) , üks nagi (lastetuppa), niiti, paela ja punased sokid minu väikesele tütrele. (Oligi vaja, sest ühed läksid just katki ja teised kadusid ära) ja fimost lilled.

Nende lillekeste otstarve on alles tuvastamisel. Kapsa sisse?

Okei, okei, tean, need on tikuvõileiva sisse!

Ma juba eelmine aasta plaanisin teha miskit roosat ja pitsidega aga tookord olid pakisaaja eelistused tiba teised, nii et jäi ära. See-eest kui tänavuse pakisaaja blogi lugema hakkasin, rõõmustasin! No nüüd saan oma roosad ja pitsid ära teha.

Selline ta siis on: roosa ja pitsiline ja masintikandiline padjapüür.

Ma käärisin, ma rehatasin, ma niietasin, ma ...

... sugatasin, nöörisin ja pingutasin, sõlmisin ja sidusin.

Ja eile õhtul võisin pidulikult piiritsale koelõnga peale kerida ja vaibateoga algust teha.

Lõimelõngade peale saamine kangastelgedele on päris omamoodi ooper-töö. Hea on, et see mul ainult hobi on, siis saab rahulikus tempos asjatada. Aga seda pean küll mainima, et kangakudumine on tunduvalt väikelapsesõbralikum töö kui õmblemine. Pole terariistu kuskil ega kahtlaselt surisevaid masinaid.

Hea on ka, et meil on selline remontimata alumine korrus, kus võib igasugu imelikke asju teha. Näiteks pole miskit hullu kui kinnitada üks kanalisatsioonitoru lakke.

Selle abil sain oma käärpuud vurrkannina pöörlema. Kõik see rehatamine, niietamine, jne võttis aega umbes 2 päeva. Kui ma olin õhtul lõngad läbi soa saanud, tegin endale ühe rahustava tee.

Mees kommenteeris, et kui tema oleks pidanud need lõngad sealt igalt poolt läbi toppima ja korduvalt-korduvalt neid üle lugema, siis talle teest ei piisaks. Sõidaks kohe hullumajja.

Tjah aga eile õhtul sain kogu töö tehtud ja esimene jupp kaltsuvaipa on juba olemas.

Materjal, millest kududa, ootab ju juba ammu. Kõik need aastate jooksul kogunenud kangaste ultusääred. Kogutud olid nad küll heegeldatud vaipade tarvis aga see mul ei õnnestunud. Hakkasid ebamäärases suunas välja venima. Eks näeb, kas kangakudumine õnnestub mul paremini.

Kangaspuude korda tegemine

See on kui magustoit praegu. Teen muud asjad päeval ära, töö, laste kasvatamise ja tuludeklaratsiooni ja õhtul sebin tasakesi kangaspuude kallal. Lõimepoom sai uue kanga:

Teiseks hakkasin käärpuid üles seadma. Pole seegi niisama lihtne midagi. Kui ikka esimest korda elus miskit teed, on ikka üsna segane kogu see värk. Oleksin pidanud ikka koos mehe vai vanema pojaga koos neid pulki seal passitama pidanud, oleks mugavam olnud. Mul olid aga abilisteks minu nelja-aastane ja kahe-aastane. Kogu töö käiski nii, et kupatasin lapsed teise tuppa(noh, et neile miskit pähe ei kukuks) ja aeg-ajalt kisasin, et tulge appi, ulatage mulle see vai teine kaigas. Väga imelik töömeetod, aga saime hakkama ja laste meelest oli see omamoodi põnev mäng.

Käärpuudel on ka vot selline aastaarv peal:

Algul mõtlesin, et oi-oi kui palju puid tuleb üksteise sisse torkida, see ju puha käsitsi tehtud, augud ja otsad ju puha erinevad! Aga näe, oskamatute tulevikumuttide tarvis on aastal 1875 käärpuu osade otsadele sälgud-märgid sisse lõigatud, mis nii viga kokku panna!

Aga päris korras nad mul veel pole. Nad tuleb vist mingi nipiga lakke kinnitada. Kuidas seda teha, pole mul õrna aimugi.