100 % öko! 100% Economic!

Algas see lugu sellest, et mees logeles paar päeva jutti niisama teleka ees. Lõpuks mul viskas üle ja panin mehe tööle. Saagima ja puurima. Tekkis mul nimelt plaan teha üks öko diivan. Nimelt on meil kodus üks plekist kast (mehe vana sõjaväekast, tast on siin blogis juba varem ka juttu olnud)

Seisis see kast koos oma kattega teleka ja akna vahel seina ääres. Aga jama selles, et lastel meeldib hirmsasti seal peal ronida, kukuvad kogu aeg sinna kasti taha, seal aga igasugu juhtmed ja muidugi saavad haiget ja käi neid siis lohutamas ja riidlemas ja kasti tagant välja sikutamas. Ja niimoodi peaaegu päev otsa! Ja ega nad ei kuula ju ka, et ärge ronige! Ikka ronivad! See olukord tuli viivitamatult lõpetada! Ja nii tekkiski idee, et teeks äkki tollele kastile seljatoe, siis nad ei kuku enam kusagile.

Mul vedas kunagi, sain suure posu mööbliriide ja mahulise vatiini jääke. Sellised pikad ribad. Muidu oleks tulnud toda mehe tehtud raami polsterdada porolooniga aga mina kerisin paksult neid ribasid. Teeb sama välja. Esimese otsa kinnitasin klambripüstoliga, viimase õmblesin käsitsi kinni.
Raam pisut lähemalt:
Ja siis õmblesin katte. Noh, vaat kui äge diivan tuli välja! Ja lapsed ei kuku enam kuskile kasti taha!