Kui ma oma kangasteljed eelmine aasta tööle panin, tekkis pähe päris kenake kangaste nimekiri, mida kõike tahaks kord kududa. Loomulikult rahvariideseelikute kupongid endale ja tütrele, kardinad elutuppa jne. Ega see nimekiri väga pikk polegi aga arvestades minu kudumise kiirust, läheb mul nende tööde teostamiseks paar sajandit aega.
Aga igal juhul olen ma jõudnud oma kudumistega sinnamaale, et telgedele on rakendatud Bronsoni pitsikoes valge sall. Alguses tahtsin teha laia hõreda soestamisega suursalli aga see ei tundunud kuigi kena jäävat. Siis kiskusin kõik lõimelõngad jälle välja ja soastasin uuesti. Jääb 40 cm lai sall. Teen selle endale.
Tegelikult ta ei ole päris õige Bronsoni pits. Ainult niietus on. Tallamist teen ma oma parema st. mugavama äranägemise järgi. Maateljed ikkagi. Aga tulem on väga soliidne ja ma olen väga rahul.
Selline kude sobiks hästi beebi-sõbadele.
Tegelikult on mul lõime telgedel kahe salli jagu. Rohkem ei julgekski panna sest villane lõng ei taha seda venitamist nii palju. Selle sain selgeks oma eelmiste sallide kududes. Lõpp läks ikka jamaks. Kippusid katkema.
Teise salli tahaks teha värvilise. Kasutada neid taimedega värvitud lõngu, mis mul on. Praegugi on mul üks pott soojas. Katsetan õunapuukoori. Loodan kollast saada. Midagi sealt tuleb ka. Väga üllatav oli näha, et õunapuukoorte keedus on tumedat värvi nagu kohvi.
Esimesel pilgul tunduvad mulle osa taimedega värvitud lõngu haledad ja mõtetud. No sellised heledad pruunikad-kollakad-beezikad-rohekad, pastelsed. Aga valgega kõrvuti väga ilusad ja mõnusad looduse toonid. Eks näeb, et kuidas mul õnnestub.
