Kampsiku tegemine algas siis sellest, et mina ragistasin oma ajusid ja panin paberile mingi uduse kavandi. Uduse sellepärast, et ma ei oska ju üldse kududa. Kudumistöö tegi ära minu ema. Varrukad olid minul küll plaanitud ainult ühtpidi koes kuid ema tegi sellised ruudulised, ütles, et ühtpidi oli igavavõitu. Alguses tundus pisut pentsik aga hiljem vaatasin, et tõesti nii on päris tore. Sellel fotol ongi siis kaks varrukat ja esipool ja tagumine külg.
Järgmiseks ajasin tükid kõik kokku ja kudusin krae. Seejärel algas naljakas osa: ma ei mäletanud, et kuidas see heegeldamine käiski. Koolipingis istumisest päris palju aega möödas. Aga pusisin mis ma pusisin, krae ja alumine serv said äärde pitsid.Alguses kahtlesin nendes värvides, et kas must üldse sobib lapse riietusse ja see nö. "kuldne"??? Aga Järva-Jaani ja Ambla käiste mustrid on enam-vähem just sellistes värvides. Ja on nende mustritega nii nagu nendega on, värvid peaksid siiski üsna samad olema. Tikkimise mustriks võtsin ette Ambla tanu mustrikirja. Kuna töö materjal pole teps mitte puuvillane ja on üsna veniv, tuli loomulikult tikkimispisteid lihtsustada. Litrite asemel (sest litrid ei sobinud üldse kampsunile) leidsin oma nööbikarbist vanaaegseid pärlmutternööpe. Sobisid küll ja läigivad kah.
Nii saidki mina ja minu ema ühise kampsuniga ühele poole. Valmis!Sõleks kasutasin oma vanaema ehk siis minu ema ema prossi. Nii sai temagi kampsuni tegemisest osa. Ja kõige noorem põlvkond pani selle selga ja oli lihtsalt ilus. Muideks, nööpe aitas ta ka sorteerida.
Ja nüüd laulupeole! LA-LA-LA-LAAAAAAAAAA
PS. : Rahvusliku projekti (mis kestab kuni 2009 aasta maikuu keskmeni) käigus plaan ka muid riideesemeid oma tirtsule teha. Sest ega ontlik naisterahvas saa vaid kampsuniga jääda. Vaja on ka seelikut, pükse, sokke, sukki, susse, vöid, mütsikest ja ehteid, palju ehteid, sõlgi, prosse, preesid, sõrmuseid ja kaelakeesid!
