3 fotot

No niipalju ma kriban küll, et kui ma algul seda esimesel fotol olevat vaipa kuduma hakkasin, mulle see muster ei istunud üldse. Tundus aja ja materjali raiskamine lausa. Aga kui juba nii 20 - 30 cm oli kootud ja otsake tema tõelisest palest hakkas aimu andma, üllatusin isegi. Hea jooksuga vaip mu meelest, kui võib nii öelda. Ma arvan, et selle peal on kohe eriliselt hea astuda.

Ma olen üks suur kaltsuvaipade fänn. No ma ei tea miks aga nad on mulle alati meeldinud. Nohh, et inimesel peab olema palju kingi, natuke huvitavat keraamikat ja kui kingi parasjagu jalas pole, peab ilus vaip olema.

Ise topin taolisi vaipu igale poole. Põrandale loomulikult, seintele, diivanite katteiks (hea tugev kate ju!) ja igale poole mujale kah

Mäng ümber maatelgede ja mujal ka

Seekordne fotojahi teema oli mulle lihtne. Sest kogu minu elamine on mängu täis, see piilub akendestki välja:

Nii et raskusi tekkis hoopis sellega, et millist mängu välja valida. Aga juba Ti:a kiitis minu eelmise postituse kommentaarides kangastelgede alust mängu ja see mäng on tõesti vahva! Kuna igaühel pole kangastelgi, et ise ära proovida ja täiskasvanud äkki ei mahuks ka enam neid mänge mängima, siis siin paar pildikest nendest mängudest:

Nad on nüüd krahv Monte Kristod ja on sajaks aastaks vangi pandud. Ei tea, kas pääsevadki välja!

Pääsesid küll sest ema ütles, et kell on üheksa ja aeg on magama minna. See teadmine tekitab vajaduse tagaajamist, kulli, hunti ja mürakarusid mängida.

Hunt sai lapse kätte!

Ja lapsed said hundi kätte!

Ja kui need hundid ja lapsed on lõpuks kokku korjatud, ära pestud ja voodisse kupatatud saan ma istuda kangastelgede taha ja mängida värvimänge:

Need on sellise rahuliku mere sinised triibud, natuke vilgub seal rohelist ka. Need on mereheinad, roostik kalda ääres umbes nagu Haapsalu rand. Suuri kive ei ole, ainult ulpiv vesi rannaroostikuga. Minu mäng.

Teised mängurid: link.

Sada. Sada. Sada.

Nii et siis fotojaht ja " Sada".

Teised "sajatajad" on siin: link. Ja päris lahedad, muideks!

Alguses ma mõtlesin, et mul jääb see teema vahele. Ei tulnud ühtegi ideed mida kõrgeausus mina ise oleks heaks kiitnud. Mõtlesin siis, et löön seekord käega, jätan seekord jahi vahele, et jäägu iga kingsepp omade liistude juurde ja mis fotograaf ma ikka niiväga olen. Hakkasin hoopis kangastelgi üles seadma:

Ja seal need sajad olidki! Krabasin fotoka ja panin paar pauku ja sain kätte sada nööri, sada pulka, sada niit, ...

... sada sõlme ja sada lõnga, ...

... ja sada oigamist niietamise ajal, sest eks ta ole üks jube nokitsemise töö.

Ja sada ilusat, imeilusat ja põnevat mõtet, et midaasja ma nüüd kuduma hakkan.

Tähtsamad faktid

Sain oma nukud valmis. Mulle nad täitsa meeldivad, sümpaatsed sellised:

Kuna mul on praegu peale selle blogi veel ka koduleht ja piltide üles laadimist palju, siis ajuti kipub ununema, et kuhu ma mida juba laadinud olen. Aga siia blogisse peab arhiivi mõttes ikka kõik ilusasti kirja panema. Kodulehelt või Facebook-ist kustutan ma nad ju mingi hetk jälle ära.

Täiesti valmis ja pildistatud on ka hullu lapitöö stiilis käsitöötarvikute kohvrike:

Endale raskelt hakkas meeldima. Tegin talle luku külge ka eripeene ripatsi.

Sihukesega, ausõna, võiks vabalt teatrisse minna! Sätendab aga on soliidne. Ma siin mõtlengi praegu, et samu kangaid ja tikandeid kasutades võiks veel midagi tarvilikku disainida. Kogemata kukkus väga ilus kombinatsioon välja.

Aga niikaua kuni aju ragiseb tolle idee kallal, õmblen nüüd tegelustekki eriti targale beebile.

Seal pole mingeid lilli ega putukaid, hoopis puha matemaatika ja õigekiri, geomeetria ja liikluskorraldus. Teaduslik-tehniline.

Toimekas november

Mul siin praegu nukuvabrik undab. Päris naljakad.

Kunagi ammu töötasin tiba aega massõmbluses. Ka käsitöölisel võib elu töisem pool vahest massõmbluseks muutuda. See kisub üksluiseks ja ajab une peale. Siis teen tassi kohvi ja lähen mulisen kellegagi kuskil internetifoorumis. Aga parem on hoopis masstööd vältida ja teha kõik nukud erinevat nägu. Omal lõbusam ja teistelgi vahvam. Hiljuti said valmis mõned kaisuloomad:

Kaisukass Villem-Vidrik Villane (sinine), kaisukass Huu Keers? ja karu Mömm. Vat mina pole nimelt siiamaani lapsepõlvest välja saanud, mängin kaisudega. :D

Kanganäidised Köögikatale:

need on nüüd need pehmemad kangad

Paluks selle postituse lugejail häälestada end tõeliselt SÜGAVA ja kõikehaarava kunsti laineile.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest momendist kui laadisin oma kaamera ja asusin SÜGAVAT jahtima. Kaks päeva kükitasin vihmas ja tuules naabri kaevu juures ja varitsesin, et ehk keegi kukub sisse või midagi. Et saaks hea jahisaagi ikka! Aga ei midagi õnnestunud kätte saada. Läksin siis soojemaisse siseruumidesse ja minu üllatuseks kargasid kaameratoru ette hoopis teistsugused SÜGAVUSED. Vaimsed nimelt.

SÜGAV kunst. SÜGAVA mõttega. Vahest nii SÜGAV, et lihtne inimmeel ei adugi, et mis mõte sel siis nüüd on. Võtke või jätke aga sellised ma kinni püüdsin:

Ja kui mõni inimene siiski suurt ja SÜGAVAT kunsti mõista ei suuda, pakun välja natuke teisema variandi.

... ehk siis lihtsalt:

selga SÜGAV

PS. : Kui see SÜGAVUS ka ei sobi, otsige siit (link), seal on SÜGAVUST igatemoodi.

Sattusin soonele :)

Käsitöökohvrikesed ja hull lapitöö. Tulemus superilus. Kogemata tegelikult. Ega ma eriti neid materjale käes ei kaalunud ega toone võrrelnud. Vaatasin, et ahh, enam-vähem ja vuristasin kokku. Niidid tikkimiseks valisin kah öko meetodil, noh, et mida parasjagu oli, et ei lähe poodi uusi kohe ostma. Nagu mul tavaliselt kombeks on, ma armetu shoppaja. Ainult pärle ja litreid juba kaalusin ja valisin ja sobitasin. Ei tahtnud seda kogemata kokkujuhtunud ilusat kombinatsiooni rikkuda.

Fotod on kehvakesevõitu. Olen juba aastaid harjutanud aga oma õmblustööde pildistamine on üks suur loterii. Kord tulevad väga head fotod, teine kord samades tingimustes aga ei kõlba fotod kusagile. Udused, valgus peegeldub jne. No eks ma katsetan edasi, proovin mingi stuudio äkki ehitada. Valgete seintega kast-stuudiot ma veel katsetanud pole.

Ega mina ainult nokitse, teised ikka ka.

Näiteks minu väike tütar tahtis ka ükspäev miskit õmmelda. Otsisin talle tüki mittehargnevat riiet, et las teeb oma barbidele seeliku. On teised aja jooksul kuidagi paljaks jäänud. Minu käbi ei ole minust, kännust, kuigi kaugele kukkunud. Mina ka nukkudega eriti ei mänginud, välja arvatud siis kui sai samuti riideid neile nokitsetud, vot see oli põnev küll. Aga kodumängud koos teiste tüdrukutega ajasid mu rahutu hinge sassi, (oh õudne, nad keetsid suppi ja abiellusid ja oi jubedust, neil olid nukuvankrid tittedega, oooooh igavus ja õudus!!!) eelistasin mingeid seiklusemänge hobuste ja mägede ja koobastega, ah ma ei tea.

Igal juhul mu rahutu loomuga Väike Abiline istus täitsa kannatlikult paigal ja tikkis nuku seelikule litreid:

Moekunst on üks mõnus kunst. Mänguline ja samas praktiline. Tuletasin meelde, et kuidas omal ajal lapsena sai nukkudele jakke ja veste tehtud ja tsik-tsak kääridega ja oligi valmis:

Ise on ta oma tööga väga rahul, muudkui riietab nukku ja peame pisukest plaani, et mida talle veel võiks õmmelda.