Eriti pikk jutt sellest, et kuidas valmis üks järjekordne lapitekk, mis oma iseloomult eriti sügisene ja sobib hästi praegusesse aega.

Nagu ma "Lapiklubis"(link) juba kirjutasin, oli mul plaan kangast värvida, et hiljem sellest lapitekk tekitada. Esimeseks katsetusteks valisin minu koolipõlves olnud populaarse tehnika - batika. Tollal ma seda eriti ei harrastanud, huvid olid tiba teised aga midagi katsetanud ma olin. Nii mingi kröömike kogemust mul oli ja sellele oma tegemistes toetusingi. Tõin koju paar värvipakki ja puntra odavat valget kaalukangast.
Järgnes riide krookimine, kortsutamine ja vana kombe kohaselt kausis värvilahuses keetmine.


Esimesena värvisin kangajuppe roheliseks aga tulem ei meeldinud mulle, (kole tume ja tuhm toon tuli), nii voltisin materjali lehvikuna kokku ja rullisin kui tigu ja kerisin kõvasti niidiga pambukeseks ja jätsin natukeseks ajaks valgendajasse ligunema.


Lootsin oma lihtsameelsuses valgeid laike ja säbrusid aga tulemus oli hoopis ebamäärane oranz.


Aga kui esimene ehmatus üle läks, hakkasid need kangad mind hoopiski inspireerima ja esialgu kavas olnud tekk sai omale hoopiski uue suuna:


Inspiratsioon akna tagant puude otsast.
Aupaistega vahtralehed:


See pildike kukkus kogemata eriti mu meelepärane välja:


Nagu järvekallas sügisõhtul.
Materjali omapäraks jääb, et ta on pisut kortsune. Isegi kui ta üldse kortsus polegi, on kangas sedasi värvunud, et heledamad/tumedamad triibud ja träpsud tekitavad kortsulise illusiooni. Alguses häiris väga aga sügisene vahtralehetekk tohib kortsune olla küll, ma arvan. Üks ühele :) vahtralehtedega.


Seda tekki tehes elustus ka üle hulga aja lapitehnika tõeline olemus: iga lapike oli arvel! Oli ju materjali suht napilt ja nii jäid teki mõõdud suht pisukesed: seinateki mõõtudesse.


Natuke kahju, et suurt tekki ei saanud. Seal all oleks saanud magada nagu siil lehehunnikus. :D

•